Search

LÄBIPÕLEMISSÜNDROOM: kas äraaetud hobused lastakse maha ja millest räägib piparmünt.

Updated: Sep 25

Selle loo pealkiri sisaldas lauesejuppi «Või kust saab igavese nooruse eliksiiri?». Aga läks nii, et ühes AroomiRännaku töötoas oli meil piparmündi õliga nö ekskursioon ja jutt liikus laiskus ja "alustan esmasapäevast"-tegevusest. Ja tuli rääkida lahti "teadvustatud molutamise kunst" ja laiskus, kui keha signaal või lausa appikarje, et enam ei jaksa, kütusepaak on tühi ja keha püüab laiskusega seda viimast tilka säästa...


«Mis ei tapa, teeb tugevamaks». Oled kindlasti kuulnud või ehk tabanud ennastki lausumas…Tugevust tuleb, kuid paraku ei tee nooremaks, tervemaks ega kaunimaks ning “süüdi” on selles stressihormoonid. Kas tuleb iga hinna eest stressist vabaneda ja püüda seda vältida? Või hoopis karastada end stressiolukordi trotsides?

Piparmünti vahest nimetatakse stressiõliks ja ta aitab mõista kui sügav on see probleem. Aga et saada aru, millest või millal stressiseisund probleemiks kujuneb, tuleb lahti seletada paar loodusseadust ja mõned keha tööriistad. Jutt on adekvaatsusest, sümpaatilisest ja parasümpaatilisest närvisüsteemist ning oskusest oma keha kuulata ja kuulda. Ja mis kõige tähtsam – kuidas sellega üldse toime tulla...


Riina Odnenko, bio- ja toidukeemik MD, loodus- ja aroomiterapeut




MÕNED LOODUSSEADUSED

Stress on inimelu lahutamatu osa: nälg, külm, soojus, kiirgus, vigastused, ellujäämine, füüsiline ülekoormus – see on vaid väike loetelu sellest, millega inimkeha pidi ja peab pidevalt silmitsi seisma. Inimkeha on äärmiselt adopteeruv, kohandub ning õpib kiiresti, eriti negatiivsetest kogemustest ning ellujäämise eest vastutab meie keha unikaalne ja universaalne süsteem, mida füsioloogid nimetavad sümpaatiliseks närvisüsteemiks. See kesknärvisüsteemi osa aktiveerub IGA SIGNAALI peale, olenemata kas see tuleb seestpoolt või väljast – jälle see saama nälg ja külm, meediamullid telekast või netist, naabri muruniiduk ja muidugi ka kõik füüsilised ja vaimsed stressiolukorras. Sümpaatika valmistab keha ette tegutsemiseks "võitle või põgene" variantide vahel, mugandub ja areneb kogu meie elu käigus. Nimetame teda lihtsustatult ellujäämise stressisüsteemiks.


STRESSISÜSTEEM

Sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimine stimuleerib järsult keha keemilisi reaktsioone. Lihtsustatult öeldes, “annab gaasi”, mobiliseerib kõik keha ressursid ja kasutab “autopilooti”, et jõuaks võidelda või põgeneda ellujäämise nimel võiduka lõpuni.

Kuid see “gaasi andmine” käib kõigi teiste keha toimingute ja protsesside arvelt, näiteks seedimise, ainevahetuse ja ka taastuse arvelt, sest peamine ülesanne on toota stressihormoone. Vaatleme kahte peamist.


ADRENALIIN JA KORTISOOL

Adrenaliin on unikaalne ühend, mis on üheaegselt nii hormoon kui ka mediaator (teisisõnu närvisüsteemi sidemees), ehk närvisüsteemi osana aitab ta leida kõige kiirema ja hetkel võimaliku lahenduse ning hormoonina käivitab vajaliku tegevuse. Mis kõige tähtsam, ta mõjutab rakumembraani valikulist läbilaskevõimet ja suurendab glükoosi läbilaskvust, mille arvelt tõuseb energiatootmine ning väheneb mürgiste ainete läbilaskvus, mis suurendab rakkude elujõulisust.

Teine stressihormoon, kortisool, n-ö hoiab jalga gaasipedaalil, kuni võitluse või põgenemise kiiruskatse läbitud. Kui adrenaliin aitab viivitamatult reageerida, siis kortisool toimib veidi aeglasemalt, kuid kauem. Kui stressirohked “kiiruskatsed” juhtuvad olema liiga pikad ja liiga sageli, siis keha nagu jääbki igaks juhuks jalga gaasil hoidma ning neerupealised sunnitakse vahetpidamata stressihormoone tootma. Ka siis, kui oht on möödas. Pidev tootmistsükkel kurnab nii stressihormoone tootvaid neerupealiseid kui ka kogu keha, nõrgeneb immuunsus ja vallanduvad põletikulised protsessid ning tekib seisund, millel pole otsest meditsiinilist diagnoosi, kuid kannab nime adrenaalne väsimus või neerupealiste kurnatus. Lihtsamalt, läbipõlemine.


NEERUPEALISTE VÄSIMUS

Seda seisundit võivad põhjustada kroonilised haigused, füüsiline koormus, emotsionaalne üleelamine ja välisest keskkonnast tingitud stressitekitajad. Seda peetakse 21. sajandi haiguseks, sest tänapäeval on kiiresti lisandunud ohtralt väliseid stressoreid nagu pidev võrgusolek ja müratase (nii heli- kui informatiivne müra), millega inimkeha pole jõudnud kohaneda. Erinevalt neerupealiste puudulikkusest, mis on harvaesinev autoimmuunne haigus, ei ole neerupealiste väsimusel kui seisundil kindalt diagnoosi.


Läbipõlemissündroom, neerupealiste kurnatus, adrenaalne väsimus – need on seisundid, mida arst ei diagnoosi ja ravimit ei anna. Nad on omandanud tänapäeval lausa epideemia mõõtmed. Neid seisundeid üldiselt haiguseks ei peetagi, sest seisund on üldjuhul tunnetuslik ja vereproovid ei pruugi ühtegi kõrvalekallet näidata.

Kiropraktik ja naturopaat James Wilson andis sellele seisundile eelmise sajandi 1970tel veidi täpsema määratluse ning olen ka oma praktikas sama „diagnoosi“ oma hoolealustel sageli märganud: pidev ja kõikehõlmav väsimus, raskus voodist tõusta ka siis kui ollakse piisavalt maganud, lausa sõltuvust kofeiinist ning magusast, lühike sütik ja ridamisi „hulkuvaid“ tervisehäireid. Wilsoni kirjeldust ja oma tähelepanekuid ma võtaks kokku nii: „Neerupealiste väsimus on märkide ja sümptomite kogum, mis tekib siis, kui neerupealised ei tooda hormoone õigel ajal ja õiges koguses ning seda väsimust ei leevenda ei uni ega puhkus. Keha küll toimib ja tegutseb, ei pruugi olla ka ühtegi füüsilist haigust ega selle märki, kuid üldine väsimus põhjustab pidevat halba enesetunnet ja loob omakorda uut stressiolkurda.”


LIHTSUSTATULT: pidevad ja pikad “stressi-ralli” kiiruskatsed kulutavad tohutult ressursse ning ülekoormatud sümpaatilisel närvisüsteemil kipub jalg pidevalt gaasi vajutama ka siis, kui katse läbi. Kõige enam kulub stressihormoone ning nende tootmises hakkab esinema häireid, mille tagajärjel tekib üldine pidev väsimus, mis ei taandu ka korraliku une järel.

STRESS JA STRESSITALUVUS

Ja, otseloomulikult arendab stress keha kohanemisvõimeid ning tekivad reflektoorsed reaktsioonid, nagu mainitud “autopiloot”, mis nõuab vähemaid pingutusi – just kohanemise pärast on meile vaja aeg-ajalt teatud väljakutseid, et keha elaks ja areneks. Seesama stress on näiteks lihaskasvu metoodikate aluseks ja jõusaalis suunatud „stressivõtete“ kasutamine annab tulemuseks terve ja toonuses keha. Parafraseerides veel üht tuntud ütlust, võib tõepoolest kinnitada, et “tugevas kehas on tugev vaim” – stressitaluvust saab treenida ning pidev treeningustressiga kohanemine arendab üldist stressitaluvust ja reaktsiooni. Ehk sobib siia paremini stressi-klassiku Hans Selye ütlus: „Mitte stress ei tapa meid, vaid meie reaktsioon sellele“.


Lühiajaline stress on kahtlemata organismile kasulik, kuid pikaajaline ja krooniline stress on olukord, mida loodus meile ette näinud ei ole. See kurnab ära ka kõige tugevama organismi, tühjendab energiavarud ning vähendab organismi võimet haigustega võidelda. Vajadus puhkuse ja lõõgastuse järele on meie ellu sisse kirjutatud.

KAS LASTA HOBUNE MAHA VÕI KUST SAADA IGAVESE NOORUSE ELIKSIIRI

Adekvaatsus, kohalolu ja ressurss. Ning optimaalsus ehk piisavus. Need on märksõnad, mis aitavad valida ühe või teise suksu teekonna.

Et stressitaluvuse väljakutsetes kvantiteet ei tähenda kvaliteeti, see alguses mainitud tapmise ja tugevuse jutt tähendab vaid seda, et ikka tapab küll mingil hetkel ära, sest sümpaatilise närvisüsteemi pidev ülekoormus viibki selle ületalituseni ning pärsib parasümpaatilise närvisüsteemi tööd. Probleem tekib üldjuhul stressifaktorite kuhjumisest ja suksu ületab punase joone siis, kui süpmaatiline närvisüsteem saab n-ö üledoosi – näiteks raskem periood tööl ja pikad kurnavad treeningud ei ole parim kombinatsioon. Kui see veel toimub une ja puhkuse arvelt, koosmõjus teiste väliste stressoritega ja korrutades pikema ajaperioodiga, saad neerupealiste väsimust põhjustava “täismaja” ning paari puhkepäevaga seda seisundit ei paranda. Sest keha tahab sügavat ja segamatut parasümpaatilist taastusravi ja parasümpaatika ongi meie keha taassünni tööriist ja igavese nooruse eliksiir – panid tähele, jutumärke siin endiselt pole.

Kahjuks seda adekvaatsuse valemit pole ja arvutust teha ei saa, et kui mitu päeva või kuud (minu puhul oli see 4 kuud) on vaja, et suksu kurvast saatusest pääseda ning veel enam, elurajale tagasi kappama tulla...Kuid on olemas võtteid ja teadmisi, meetodeid ja praktikaid, mis selle tunnetuse (loe: adekvaatsus) ja oskuse ressursse taastada sulle annavad. Neid saab kogeda ja neid saab õppida, sest sinu keha on sinu ainus maine vara ning sinu valida on kas laristada või kasvatada seda maist jõukust.

Parasümpaatiline seisund ongi see jutumärkideta nooruse eliksiir, see seisund mis ka kõige raskemast kohast ja olekust välja toob ja jalule tõstab. Kuid selleks peab sümpaatilise süsteemi aktiivsus oluliselt langema.


Siinkohal tahan jagada, et olen see „õnnelik“, kes on kunagi aastate eest sai selle sümpaatilise närvisüsteemi ületalituse diagnoosi oma raviarsti käest ning täna olen tänulik, et kogu see teekond on omal nahal edukalt läbiproovitud ja sellel teekonnal sai hiigelkogus teadmisi kogutud. Eriti parasümpaatikast ja tema kohale meelitamisest. Neid teadmisi ja oskusi ma siis jagangi loengutes ja töötubades, laagrites ja retriitidel – jälgi mu tegevust sotsmeedias ja www.kehatuba.ee

Teadmiseks: kortisool mõjutab unetsüklit ning krooniliselt kõrge kortisooli tase põhjustab unehäireid – pidevas stressis inimeste uni on tavaliselt häiritud ja tekib omapärane nõiaring, kus magamatuse tõttu stress süveneb ja põhjustab veelgi suuremaid probleeme.


Mul on Biohäki veebikursusel üks koht, kus räägin musta ja valge hundi toitmise valikutest – jutt on siis kortisolist ja DHEA hormoonist. Üks viib suksu mahalaskmiseni, teine hoiab noore ja tegusana ning mis on parim uudis selle jutu juures – SINA valid kumba hormooni su neerupealised toodavad. Sellest hormoonide rallist ma teen juttu alati ka Kehatuba ja Kehapuudutuste koolitustel ja retriitidel

LAHENDUSED

– Analüüs ja stressikäitumise treening, ehk trigerite väljaselgitamine ja neutraliseerimine – sisuliselt sümpaatika taltsutamise treening

– Mõtestatud lõõgastumine ja teadvustatud molutamine*, mis on pea sama kui keskenduminegi, kuid suunatud hingamisele, keha lõdvestusele ja mõtete korrastamisele.

– Abi väljastpoolt: erinevad kehapuudutused ja teraapiad, sh vaimsed rännakud ja stressiteraapia.

– Kehatunnetus ja oskus keha kuulata: kõige tõhusam viis on ennetus ja oskus võtta vajalik puhkeaeg. Kõigest.


Järelsõnad aroomidiagnostika dialoogist:

– Kui mulle praegu see piparmündi lõhn nii meeldis, kas siis mul ongi see koht käes, see läbipõlemine?

– Tead, piparmündil on palju laiem ja sügavam tähendus kui lihtsalt anda märku stressist ja ülekoormusest. Ta tuleb veel rääkima ka sellest miks sa selles kohas oled ja mis kõige tähtsam – ta näitab ka võimaliku väljapääsu tee....

– Siis nuusutan seda ja kõik saab korda?

– Võib ka nii... kuid aroomid tegelikult aitavad sul enda taipamistena lahendusteni jõuda. Nad on nagu hoolivad õpetajad või lapsevanemad, kes tulevad appi siis, kui loodus on natuke hätta sattunud – just toetades taipamisi, mitte sinu eest ülesannet lahendades...










213 views0 comments