Search

Millest algab tervis ja kuidas kehaga rahu teha. Ehk millest räägib patšuli õli.

Üks huvitav aeg olid need paar nädalat, kui suts üle aasta tegutsenud “Kehapuudutajate klubi” vestlusringis sai üks pikem tervise-teemaline veebikohtumine peetud. Et miks ma sellest siis kirjutan, sest need jutud ja kirjad ning lisaks veel Aroomiteraapia ja Aroomidiagnostika kursuste kodutööde lugemine tahavad jagamist. Sest samad küsimused olid ka 10 aastat tagasi päevakorras ja ka eile ning ka täna hommikul räägutud juttudes....


Patšuli. Patšuli on kehakultuse ja enesega kooskõlas olemise õli, just selline küps ja eluterve eneseimetlemine, elu nautimine ja endale parima lubamise õli. Ilma agade ja allahindlusteta. Sest keha teenib sind 24/7 ja annab viimasena alla, mõistus teeb seda esimesel võimalusel. Keha on alguspunkt, keha on see kes peab saama esimesena ja parima. Nii on.

Proovi, nuusuta seda lõhna ja vaata kuidas sa selle õliga resoneerud.


Niisiis. Sellega oled ilmselt nõus, et meie tervenemine või tervise halvenemine saab alguse mõtetest. Meie keha (loe: immuunsüsteem!) kuulab ja kuuleb kõiki meie mõtteid ja keha (loe: alateadvus!) hakkab meie soove täitma.

“Oh, ma olen end tööga ära tapnud...”

“Oh, need suhted ajavad mind hulluks...”

“Oh, see olukord teeb mind jõuetuks...”

“Oh, see ajab mul kopsu üle maksa...”

“Oh, ma ei seedi seda...”


Ja keha tulb hopsti appi:

– Ei seedi: palun, siin on sulle puhitused ja kinnisused ning veel tsöliaakia ka takkaotsa.

– Töö tapab? Pole probleem, teeme su tööjõuetuks – kellel käsi, kellel jalg jne

– Suhted ja olukord on vastukarva? Ärme siis neid inimesi vaata või ärme


See on medali üks külg. Teine on ka.

Jutt on enda vastu suunatud vihast ja etteheidetest. Enesepiitsutamine ja karistamine, enda välimuse või kehaosade vihkamine, sõna otseses mõttes. Kui tihti kuulen oma hoolealuste käest sellist ütlemist, et “oi kui see neetud jalg nüüd ei valutaks...” Mis sa arvad, kuidas su keha seda vastu võtab ja end tunneb?


Said nüüd vist pihta, et ma räägin psühhosomaatikast, mida tugevalt usun ja praktiseerin, sest ma näen inimeste puhul tulemusi. Ja tulemused on need, mis panevad mind aina rohkem seda uskuma. Kõik need läbielamata tunded, mida me kas ei taha või ei oska väljaelada – kibestumus, kurbus, pettumus, lein, kaotus, nutmata pisarad jne – kõik, mida pole välja elatud, summutatakse kehas. Keha organites ja süsteemides, liigestes ja jäsemetes, juustes ja küüntes....


Nüüd mõistad paremini, kuhu ma sihin? Just, valu või haigus on keha signaal, tema viis sinu tähelepanu tõmbamiseks. Keha proovib saada seda, mida sa tegelikult vajad ja tahad omamoodi, nii nagu ta on õppinud või nii nagu ta käigu pealt leiutab. Keha arutleb umbes nii: "Kui ma olen haige, siis mind märgatakse, hoolitsetakse minu eest ja poputatakse. Siis ollakse leebemad ja rahulikumad. Siis ma ei pea tegema tööd ja vastutama. Siis sõlmitakse vaherahud igas töö- või kodusõjas. Siis saabub rahu maa peal ja minu sees”. Super, siis start ja jääme haigeks.


Mul on üks mälestus ajast, kui lasteaialaps olin ja kohe kuidagi ei tahtnud sinna minna – ma mõtlesin end haigeks ja tõusiski palavik, mille peale viidi mind vanaema juurde. Seal olid kordumatud mulgikapsad ja seakõrned (toit, mis mu rübliku-menüüs kohe kindlasti lemmikud polnud) ja mul kinnistus teadmine, et need on ravivad toidud ja neid tuleb süüa. Täna ma tean, mis põhjusel oli vanaema juures paari tunniga palavik läinud....


Nüüd asja juurde. Sa ehk oled märganud minu duaalse käsitluse lembust – et kui miski protsess käib ühtepidi siis järelikult on ka vastupidine kulgemine olemas. See tehnika ülikooli insenerivärk on ikka väga tugevasti minu mõttetehnikates sees. Mõtle nüüd kaasa – kui keha on midagi salvestanud ja peitnus ära, siis kehaga otse suheldes (loe: kehapuudutused ja poputused!) saab ju ka mõistusele midagi selgemaks ja klaarimaks. Ehk et me ei aa alati rännakute, meditatsiooni ja manifestatsiooni ning väljakutsetega soovitud keha kaasatulemist või muutumist kätte. SEST KEHA EI USU SÕNU. Enam ei usu. KEHA USUB TEGUSID! Siin ja praegu.


Novott, võtame asja kokku. Kehapuudutajate klubirahvas teab, mida annab ka üks ainus “Saara päev” (kui sa ei tea mis see on, siis küsi!), mida teeb vaid üks kehamähis või võidmine, mida teeb üks Epsomivann või lihtsalt olemine ja molutamine teistega koos, selles voolamises ja lubamises ja siin ja praegu olemises... Ja “agasid” pole! Lihtsalt pole, sest nuusuta veel korra patšuli lõhna....

Ja vaata, keha ju praegu kuuleb ja kuulab sinu mõtteid ja ootab tegusid.


Näeme Pärnus ja Eismal: vaata SIIA!



129 views0 comments